Muutume maata rahvaks?

Muutume maata rahvaks?

Arvo Sirendi, põllumajandusdoktor

Tänavu maikuust alates läheb meie maa Euroopa Liidu riikide kodanikele pii­ranguteta vabamüüki, sest kapital ihaldab vabalt liikuda. Seda on oodanud tuhanded müüjad ja tõenäoliselt ka ostjad. Kas me peaksime ise oma maa maha müüma ja muutuma maa­ta rahvaks? Eraomandiõigus on ainsana meie maal riiklikult kuulutatud nii pühaks ja puutumatuks, et selle õigusega ei kaasne mitte mingeid kohustusi.

Iga omanik võib oma maa ära müüa, kui ta sobiva ostja leiab. See on küll ühekordne tulu oma maast, ent see tähendab nii suurt hulka raha, et lõpuks saab siiski leiva lauale, lapsed riidesse ja võlad kaelast. Maa ostnud väliskapitalistist uusomanik ehk harib ka meie söötis põllud uuesti üles, muudab need vilja­kandvaks ja Eestimaa taas kultuurmaaks. Kahjuks pole Eestimaa põllumees ostjana konkurentsivõimeline ega jõua Euroopas kujunenud turuhindadega maad osta. Eurotoetu­sed    meie    põllumehele    on viis korda väiksemad, võrrel­des toetustega vanades Eu­roopa Liidu riikides. Eesti põllumajandussaadused on euroturul konkurentsivõime­lised vaid niikaua, kuni maa ostu- ja rendihind on saaduste tootmise omahinnas samuti viis korda väiksema kaaluga. Meil pole ju maa hinna sees isegi sealsete kuivendussüsteemide maksumust. Kui tõuseb maa hind, tuleb tarbijal maksta samavõrd rohkem ka maa viljade eest. Iseasi on see, kas meie lastele saab siis veel panna kohustust kaitsta oma vere hinnaga seda mahamüüdud maad võõraste vallutajate eest. Küllap on palgaarmee loomise mõte muu hulgas just sellestki probleemist tekkinud. Küllap tahetakse meid harjutada elu ja vere hinda rahaga mõõtma, et meie noori saadetakse palgasõduritena võitlema maailma mitmetesse kaugetesse pingekolletesse.

Maad ei vii turule need, kellele see on elu- ja tuluallikas, töö- ja kodupaik või kes ei pea võimalikuks seda rikkust rahaga mõõta, kellele maa on püha side isamaaga, milles sisaldub kustumatu tänutunne vabadusvõitlejate elu ja surma ees, kes tunnevad kohustust eellaste töö ja vaeva ees ning vastutust järeltulevate põlvede ja eesti rahva elujõu säilimise eest. Ei müü ka need, kellele see maa on väga armas, võimalus ilu loomiseks, turvalisuse taga­miseks, eneseteostuseks, tun­nustuse taotlemise paigaks. Maad ei müü ka need, kes peavad lugu oma juurtest ja viimsest puhkepaigast oma isade maal. Kui vaid oleks või­malus siin ellu jääda ja oma elu elamisvääriliselt ära elada. Patriotism on meil kahjuks teadlikult suunatud vaid selle 5,2% maa poole, mille me oleme kaotanud Tartu rahu piiridega võrreldes. See on üpris viljatu väljund, sest ka seal on sööti rohkem kui haritud põldu.

Rahvas

Juba enam kui sada tuhat meie tööealist on võõrsil tööd ja leiba otsimas. Üle saja tuhande meie tööealise on pikaajaliselt töötud oma kodu­maal, ning kujutatakse ette, et nad peavad ise endale töökoha looma. (Eelmise koalitsiooni ajal lubas IRL teha 50 000 uut töökohta, tegelikult kadus 100 000 töökohta.) Eesti emad on hoidunud pärast Eesti taas­iseseisvumist enam kui 160 000 lapse sünnitamisest, kui võr­relda laste sündimisega enne seda. Miljonirahvas lakkab soo­tuks olemast, kui rahvas on tööta, kui ta hajub suures maa­ilmas, kui iive järsult langeb ja jääbki madalseisu. Rousseau ütles, et halvim valitsus on see, kelle alluvuses rahvas väheneb ja välja sureb. Ja kui maa kogu välisest hiilgusest hoolimata rahvast tühjeneb, siis ei saa tõsi olla, et kõik hästi läheb. Kuni valitsus jääb samaks, ei parane miski. Rahandusminister ütles välja valitsuse seisukoha: kellele ei meeldi Eestis elada, mingu ära! Kes on saanud, need ongi ära läinud, kes veel saavad, need lähevad veel. Kes aga ei saa minna, need jäävad siia.

Mis mõte on sundida meie venelasi eesti keelt õppima, kui nad omavahel selles neile võõras keeles niikuinii rääkima ei hakka, sest seda pole neile vaja. Ja kui ka meie ise peame hakkama oma asju ajama võõras keeles ja lapsi võõraste riikide võõrkeelsetesse koolidesse pa­nema, sest seda on meile vaja. Pole ju mingi saladus, et meie karm kodakondsuspoliitika on pelk abinõu, et Savisaar ja tema partei ei saaks hääli juurde.

Riik, maa ja rahvas

Riigi sünni eeldusteks ja tema põhitunnusteks on terri­toorium ja rahvas. Maata rahva või rahvata maa puhul ei saa reaalset riiki luua ning neist kas või ühe kadumisel kaob ka riik. Küll aga võib vaimuruumis luua ja säilitada taevariiki või unistuste riiki, kui leitakse vas­tus küsimusele: kuhu või kellele see luuakse? Riigi kolmanda, kahest esimesest sõltuva põhitunnuse — riigikorralduse — alusel määratakse maa ja rahva suhted, riigipiirid ja riigikaitse, elanikkond ja kodanikkond, kujunevad inimeste ja sotsiaal­sete gruppide omavahelised suhted, eriti moraal ja õigus­suhted, võimu ja vaimu vahe­kord, töö ja kapitali ning era- ja ühiskondliku produkti jaotussuhted. Ja kindlasti mõn­dagi veel. Määratletakse ka piirid, kui sügavale ulatub riigi­võim ja kuhu pole riigil asja. Riigikorralduse tarbeks ongi vaja võimukandjaid.

Tüüpiline või erandlik?

Eesti 2010. aasta kodanik, Toidupanga looja, hollandlane Piet Boerefijn andis 19. märtsi Õhtulehes intervjuu 19 aasta tagustest õudustest eesti külas, kus lüpsinaine oli "... juua täis nagu ämblik. Kui ta lehma alla istus, kukkus ta otsemaid sõnnikusse. Seal ta siis püher­das kui loom. Mis töötegijat sellisest. Ta oli haige majanduse tüüpiline esindaja". Ka minul on olnud paar juhust näha lüpsjat-karjatalitajat, kes oli täis nagu tarakan. See pole aga tüüpiline, vaid pigem siiski ebatüüpiline. Ühegi üksikjuhu põhjal ei tehta reforme ega revolutsiooni. Olgu märgitud, et aastate 1986-1990 keskmisena toodeti Eestis 1,266 miljonit tonni kvaliteetset piima aastas, s.o kaks korda rohkem kui praegu. Ja seda ei tootnud haigele majandusele tüüpilised joodikud, vaid eesti elu hoidjad emad ja tütred ning ikka kaine peaga. Sel ajal ei saanud lapsed ja täiskasvanud toitu vaesteabina mitte Toidupangast, vaid ostsid poest ning elaniku kohta toodeti piima Eestis keskmiselt 813 kg aastas. Soomes oli vastav arv 576, Rootsis 409, Taanis 943, Poolas 419, Tšehhoslovakkias 448.

Põllumajanduse langus

See, kas meie põllumajan­duse hukutas Mart Laar või keegi teine, on iseküsimus. Kui riigi juhtimine on inimese esi­mene töökoht üldse, siis võib kõike juhtuda ka parimate soo­vide puhul. Hr. Boerefijn ütleb: "Ma arvan, et Eesti riik või Mart Laar tegid tollal õigesti. Nad olid valmis alustama täiesti otsast." Tean, et nad alustasid valest otsast. Nende teene on šokk ilma teraapiata. Nad tegid tol ajal töötavad tuhanded ini­mesed enam kui 40 aastat va­rem moodustatud kolhooside stalinistliku vägivaldse loomise süüdlaseks põllumehe, võtsid kolhoosnike tööga loodud vara omandireformi seadustega nen­de käest ära ja jagasid ümber ning kallasid loomakasvataja kui kollektiviseerimise peamise ohvri sõnnikuga üle, nimetades teda moonakaks, joodikuks, vargaks. Tuli ju kujutada kolhoosnikku esmalt väga paha inimesena, sest meie kõrge mo­raal ei lubaks ju head inimest paljaks koorida. Osale neist, nn õigusjärglaste laiale ringile pakuti ka lunastusevarianti heaks inimeseks saamiseks — võimalust hakata talunikuks ja muutuda üleöö püha era­omandi subjektiks. Nii nagu Saulusest sai Paulus või nagu inimene võiks muutuda üleöö ingliks, nagu inflatsioon muu­tis tol perioodil supikana üle­öö hinna poolest broileriks. Taludest on põllumajandusliku tootmise suutnud säilitada alla viiendiku ja üksnes need, kellel on läinud korda oma taastatud 7-hektarilisele põllule (1939. a talu keskmine põllu pindala) lisaks muretseda veel vähemalt paarikümne talu jagu põldu juurde. Peale selle on kolmandik (350 000 ha) meie esiisade kasu­tatavast põllumaast söötis, kasvatab nõgeseid, ohakaid, puju, koerputke ja võsa. Refor­mide ajal jutustati, et ükski eraomanik ei jätvat iial oma maad harimata. Omandi maagia muudab liiva kullaks. Seni on meil liiv jäänud liivaks. Hõbe­dat ja kulda pole veel leitud.

Tänuväärne toiduabi

Hr Boerefijni töö on tõesti tänuväärne toiduabisüsteemi loomisel. Ta ütles: "Oli ja on näha, et Eesti ei jõua oma majandustasemel seda teha. Tuli võtta asi enda kätte." Ja nüüd see asi käib. Seda on väga vaja, sest kakskümmend aastat pärast iseseisvumist nälgib suur osa meie rahvast. Eesti reformikate poolt väljapakutud jõudmine viie rikkaima riigi hulka on raske nagu Mõrvaritõus Faluni suusarajal. "Minu arust on Eesti hetkel eurotsooni kõige vaesem riik," ütles hr Boerefijn.

Võim

Riigi, rahva ja maa saatus on võimu mure, peaks nii olema. Kas näiteks mul on õigust või põhjust muretseda Eesti maa ja rahva pärast, kui ma sain vaid 352 häält? Rahvas tahtis, et senine koalitsioon jätkaks. Ja kes peakski majanduse sellest sügavast august välja viima? Eks ikka need, kes selle sinna kukutasid. Rahvaliit ei ostnud meediareklaami ühegi sendi eest, sest viimane raha läks riigile, et osta õigus üleüldse kandideerida. Peaminister Ansipil oli raha sada korda päevas teleris korrutada, et paljud soo­vitasid pensione vähendada, aga nemad tõstnud pensione üle kahe korra. Ta ei nimetanud kedagi neist paljudest tõstjatest, kuigi on teada, et need pidid olema oma kaaslased parteist või koalitsioonist. Okupatsioo­ni ajal võis lihtrahva pension maksimaalselt olla 132 rubla, mis on 13,20 krooni ehk 0,84 eurot. Et praegune pension on sellest tasemest umbes 400 korda suurem, siis Ansipi teene jääb teistele peaministritele keskmiselt ligi 200-kordselt alla.

Mulle paistab küll, et elektrijaamade kuue miljardi krooni eest odavmüüki pane­ku tõkestamise eest sai Rahvaliidule kätte makstud. Keegi jäi ju ilma sajamiljonilistest vahendustasudest. Pealegi ei kavatsenud ostja elektrijaa­made eest maksta, vaid tahtis võtta laenu, mille tagatiseks oli planeeritud Eesti mets. 2010. a sai Eesti Energia koguni kaks miljardit kasumit. Kolme aasta kasumi eest anda ära objekt, mis töötab 30 aastat! Et vaid võimuvahetus toob sellesse sel­gust, siis oli vaja võimule jääda, maksku mis maksab. Aga nagu kirjutas Gustav Suits: Es geht alles vorüber, es geht alles vorbei,/ auch Adolf Hitlerl und seine Partei.

Ajalugu ja tema kohus jää­vad. Kapitalism jääb ka siis, kui Eesti riik jääb ära, kui maa müüakse ära ja rahvas peab minema ära.

(Ilmunud Videvikus 31.03.2011)

Mai Treial: Ansipi kiidetud heaolu kasv läheb lihtsast inimesest mööda

Väsimata kiitmast valitsuse, sealhulgas enda saavutusi, hiilib peaminister mängeldes mööda tõsiasjast, et selle kõlavalt kuulutatud „edu“ eest on pidanud ränka hinda maksma Eesti inimene. Valitsus pole pidanud vajalikuks kaaluda, kas on eetiline eelarveaukude lappimiseks hindu tõsta ehk teisisõnu võtta see raha tarbija taskust, samas kui näiteks valitsussektori eelarvet on vähendatud vaid mõni protsent.
Riigikogu liige Mai Treial ütleb, et Ansipi juttu pensionitõusust ei saa kuidagi võtta tõena, iga vähegi mõtlev inimene teab niigi, et selle kasvu on ammu ära söönud elukalliduse tõus. Isegi kui pensione praegu veidi tõsta, nagu Ansip lubab, ei korva see elukalliduse tõusu. Viimased üheksa kvartalit on ostujõud vähenenud, reaalpalk langeb ka tänavu esimeses kvartalis. Tõstetud on tarbimismakse, sealhulgas ravimite käibemaksu umbes kaks korda, kallinenud on toasoe, toiduained ja esmatarbekaubad, bensiinihind püstitas taas uue rekordi.
„Kõik see mõjutab eeskätt madala sissetulekuga inimeste toimetulekut,“ ütles Mai Treial. „Samas on vähenenud peretoetused ja haigushüvitised, hambaravi on inimese enda kanda, kallinenud on hooldusravi ning võetud matusetoetus.“ Treiali sõnul jääb meie sotsiaalpoliitikas puudu ennekõike empaatiast, otsustajad pole võimelised asetama end selle inimese olukorda, kel ei lähe nii hästi kui neil. „On aeg tõsta ausse euroopalikud väärtused: üldarstiabi, hambaravi ja terviseuuringud peavad olema riigi toel kättesaadavad igaühele, põhiseaduslik õigus ei tohi sõltuda ravikindlustuse olemasolust,“ ütles Treial. „Riigieelarvest väärivad ühtviisi õiglast osa nii lapsed ja eakad kui ka töötud ja puudega inimesed – viimaste toetused tuleb vähemalt kahekordistada.“
Treial leiab, et kõige tähtsam on päästa vaesusest lapsed. Pole õige tähtsustada üksnes sündi ja väikelapseiga, peretoetused tuleb tasakaalustada ning seada sõltuvusse lapse vanusest, kõigil lastel peab olema võimalus saada haritud ja elus edasi jõuda. Erilist tähelepanu vajavad töötud, kel on pere ja lapsed, samuti lasterikkad ja üksikvanema pered.
„Mis saab olla meie rii¬gis olulisem kui ees¬ti rah¬va püsi¬mi¬ne! Mõni prot¬sen¬t ma¬jan¬duskas¬vu ja eu¬ro tulek po¬le selle kõrval ise¬gi kõneväärt. Heal ajal on kerge olla hea, alles raskel ajal saab selgeks, kes mida kõige tähtsamaks peab,“ ütles Treial.
Lisainfo:
Mai Treial
Riigikogu liige

Ivar Raig ja Rene Naptal: Alternatiive Ansipi majandus- poliitikale

Peaminister Andrus Ansipi juhitud valitsus läheb Eesti ajalukku mitte ainult kui Euroopa ühe suurima majanduslanguse (2009.a. oli see üle 14%) tekitaja.
Mitte kunagi varem pole Eesti olnud nii palju töötuid ja heitunuid kui käesolevas kriisis. Töötute arv jõudis üleeelmisel aastal rekordilise 130 tuhandeni. Väliskapitalile kuuluvad ettevõtted viivad kasumi Eestist välja maksuvabalt ning euro tulekuga pole Eesti saanud loodetud välisinvesteeringute kasvu, kuigi siinne tööjõud on vähemalt 3 korda odavam kui Soomes. Absoluutses vaesuses elajate (riigi elatusraha sajate) arv on kolme viimase aastaga peaaegu kolmekordistunud ning jõudnud enam kui 165 tuhande inimeseni.
Lisaks töötab kuni 100 000 eestimaalast välismaal ning teenib välisriikidele tulumaksu ca 50 miljoni euro ulatuses kuus. Eestimaalased kulutavad välismaal juba rohkem raha kui välismaalased Eestis, sest paljud kaubad on Eestis kallimad kui välismaal. Mitmete ekspertide hinnangul on läinud Eestist viimase kümne aasta jooksul välismaale elama ja tööle juba rohkem inimesi kui oli sunnitud lahkujaid peale II Maailmasõda. Lahkunud on eelkõige kvalifitseeritud tööjõud ning suureneb oht, et paljud lahkuvad Eestist pöördumatult.
Seega pole Eestis tegemist pelgalt majanduskriisiga, vaid poliitilise ja ideoloogilise kriisiga, riigi ja rahva erosiooniga. Paljude jaoks on võimud jõudnud EV Põhiseaduse aluspõhimõtete ja paragrahv ühe jämeda rikkumiseni.
Reformierakonna liberaalne vaba turumajanduse ideoloogia ja majanduspoliitika vigade tõttu majanduskriisi ajal on Eestist kujundanud äriühiskond, kus on väga suured lõhed rikaste ja vaeste vahel, sotsiaalne õiglus ja sidusus aga vähenenud.
Selline olukord mitte ainult ei pingesta ühiskonna toimimist vaid suurendab ka julgeolekuriske. Nüüd näeb peaminister ja reformierakond Eestit jõuka Põhjala riigi, mis väärtustab inimeste vabadusi ja soosib madalaid makse (vt. Äripäev, 3.03.2011). Paraku on Põhjamaade ühiskonna tasakaalustatud arengut, võrdsust soosiv ja egalitaarne majandusmudel kardinaalselt erinev Eesti liberaalsest ja elitaarsest ühiskonnamudelist. Küsin, kuidas on võimalik saada Põhjamaade sarnaseks kui ettevõtluse ja tööhõive elavdamisega Eesti valitsus peaaegu ei tegele, samas kui Põhjamaades on valitsused rakendatud ulatuslikke meetmeid kriisi ületamiseks. Eesti valitsejad ootavad jätkuvalt nn. ”nähtamatu käe” ja turukonjunktuuri abi. Paraku ilmutab see vaid üksikutes majandussektorites (näiteks elektroonikatööstus), kus paranesid usinate käsitööliste võimalused osaleda ekspordimahukate tellimuste täitmisel, mis on suurendanud küll nii importi kui ka eksporti, kuid tööhõivet ja inimeste sissetulekuid väga vähe. Senist kahe kvartali väikest majanduskasvu võiks pidada pigem surnud kassi põrkeks kui jätkusuutliku uue majanduse kujunemiseks.
Valitsuskoalitsiooni juhterakonna peaeesmärk oli viimastel aastatel täita eelkõige eurotsooniga ühinemise kriteeriumid, mis tõigi kaasa Eesti krooni (enneaegse) vahetamise euro vastu. Nii on tänaseks jõudnud Eesti olukorrani, et avaliku sektori defitsiit ja välisvõlg on küll Euroopa väikeseimad, kuid oma rahva mured on toodud nende nõuete täitmise ohvriks, teenides nõnda rahvusvaheliste organisatsioonide kannuseid.
Eurotsooniga ühinemise formaalsete kriteeriumite täitmise nimel tehtud eelarve kärped on nii tootmistegevuse kui ka tarbimise füüsilise mahu Eestis niivõrd kokku kuivatanud, et küsitavaks on muutunud Eesti majanduse taastumine ja isegi eurotsooni nõuete (eelkõige inflatsiooni) edasise täimise võime. Vaid Lätis on peamised majandusnäitajad veel kehvemad, mis tähendab varasema edu peaaegu täielikku mahamängimist. Edukast reformiriigist on saanud stagnatsiooniriik. Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman võrdleb majanduskriisi Balti riikides Suure depressiooniga ja leiab, et kaotatu tagasitegemiseks kulub aastaid. Euroopa praeguse seisundi iseloomustamiseks ta isegi tsiteerib Taciuse sõnu ”Nad on rajanud kõrbe ja nimetavad seda rahuks” (vt. ”Vikerkaar”, 1-2/2011, lk. 172).
Mida oleks saanud teha teisiti? Kahtlemata pole Eestil kui väikeriigil võimalusi muuta oma majanduse väliskeskkonda, kuid ka sisemiste ümberkorraldustega oleks olnud võimalik oluliselt leevendada kriisi mõjusid ja luua eeldusi majanduskasvu ja –efektiivsuse uueks tõusuks nagu seda tegid näiteks Poola, Iisrael, Rootsi, Taani, Šveits, Tšehhi ja Sloveenia, mis kannatasid kriisis suhteliselt vähe. Isegi finantskatastroofi üle elanud Iirimaa ja Islandi majanduslangus ja tööpuudus pole nii kõrged kui Eestis.
Peaminister Ansip on nüüd lõpuks ka ise tunnistanud, et valitsus oleks pidanud piirama laenamist ja üle jõu elamist ning tõkestama kinnisvaramulli kujunemist. Saavutati küll eelarve piiramine, kuid ettevõtluse stimuleerimise ja uute töökohtade loomise erinevate meetmeteni, rääkimata majanduse strukturaalsete, tehnoloogiliste ja muude vajalike uuendusteni pole aga rahapuudusel püütudki tegelikkuses jõuda.
Väikeriikide võimalus keerulistes kriisiolukordades ellu jääda on pidev kohandumine ümbritseva maailmaga. Kui maailma juhtivad riigid on pööranud selja uusliberaalsele majanduspoliitikale ja hakanud pankade ning suureettevõtete tegevust riiklike meetmetega ohjama, ettevõtlust stimuleerima ning lahendama sotsiaal- ja regionaalprobleeme, siis peaks ka Eesti suutma vabaneda oma dogmaks muutunud ideest, et turg ja euro lahendavad ka töötuse ja teised sotsiaalsed probleemid. Aeg on loobuda kitsa, peamiselt suurettevõtete ning välismaise ärieliidi huvide kaitsmisest, Eesti juhtimisest kui ”Aktsiaselts Eesti Vabariik” . Eesti kõik eluvaldkonnad ja piirkonnad, ka väikeettevõtjad ja kodanike ühendused vajavad suurt tähelepanu, ennekõike aga töötajad kui Eesti majanduse suurim potentsiaal.
Eesti vajab terviklikku abinõude paketti majanduskriisi ületamiseks ja uuele arenguteele suundumiseks.
Esiteks on vaja valitsusreformi valitsusasutuste koostöö- ja haldussuutlikkuse tõstmiseks, et viia ellu rahvusliku majanduspoliitika prioriteete, jõuda lõpuks mõistlike haldus- ja haridusreformideni. Eesti kõige teravamate probleemide ületamiseks on vaja Sotsiaalministeeriumi baasil luua Tööministeerium ja Tervishoiuministeerium.
Teiseks oleks vaja meetmeid hätta sattunud (töö kaotanud ja võlgadesse jäänud) elanike abistamiseks ja uute töökohtade loomiseks. Selleks peaks riik koostöös kohalike omavalitsuste ja investoritega looma uusi riigi- ja munitsipaalettevõtteid ning algatama suuri taristuprojekte (näiteks uus Euroopa kiirraudtee, Tallinn-Tartu maantee, Lasnamäe tramm, Saaremaa sild jms.) Ka ELi abi- ja struktuuripoliitika vahendeid tuleks senisest oluliselt rohkem kasutada hariduses, ja tööhõive suurendamises. Alandada on vaja toiduainete käibemaksu, metsatööde tulumaksu, kaotada maamaks kodudele ja kehtestada luksusvarade maks.
Kolmandaks peaks uus valitsus toetama eelkõige kohaliku kapitaliga rajatud ja alustavaid ettevõtteid, suurendama kõrgtehnoloogilise taristuinvesteeringuid välismaailma majandusega sidususe parandamiseks. Riik peaks oluliselt ja mitmekülgselt parandama suhteid Venemaaga, soodustama transiiti ja kiirendama piiriületust, kehtestama ettevõtetele kuni 12,5 % tulumaksu, vähendama bürokraatiat ja lihtsustama euronõuete täitmist. Erisoodustusmaksust tuleks vabastada tervisele ja õpingutele suunatud kulud, kehtestada lagi sotsiaalmaksu suurusele, teha reaalseid samme takistuste kõrvaldamiseks FIEde tegevuses. Riik peaks kehtestama ettevõtluse toetusmehhanismid, mida rakendatakse uute töökohtade loomisel perspektiivsetes tegutsemisvaldkondades nagu näiteks ”rohelise” tehnoloogia väljatöötamine ja rakendamine, mahepõllundussaaduste tootmine ja turustamine, tervise- ja hoolekandeteenuste osutamine, turism, loomemajandus jms.
Eestis peaks olema vähemalt üks oma kapitalil põhinev pank (Eesti Rahvapank) ning Tallinnast võiks saada Põhjamaade finantskeskus.
2011. a. 1. maist lõppevad piirangud välismaalastele maa müümisel ja suureneb oht maaga spekuleerimiseks. Nüüd tuleks kehtestada uued piirangud sarnaselt nagu teevad seda Skandinaaviamaad.
Eesti ei vaja enam liberaalset majanduspoliitikat, vaid konservatiivset rahvuslikku majanduspoliitikat, et tagada eestimaalastele tööd ja leiba oma esiisade kodumaal!

Sama artikkel Äripäevas.

EESTIMAIST LEIBA JA TÖÖD!

EESTIMAA RAHVALIIDU PLATVORM  2011. AASTA RIIGIKOGU VALIMISTEKS  
     
    Presidendi otsevalimised
    Riigikogu 51-liikmeliseks
    Kohaliku omavalitsuse tulubaas riigieelarvest 2008. aasta tasemele
    Vähendame oluliselt riigivalitsemise kulusid


    Tõstame lastetoetuse 80 eurole (300 kroonilt 1300-le)
    Lastetoetus peab tõusma lapse kasvades

    Toome hambaravi esmatasandi tervishoiuteenuseks
    Kaotame ravimitelt käibemaksu

    Lapse kasvatamise eest lapsepension
    Keskmine vanaduspension nelja aastaga 415 eurole (6500 kr)

    Langetame maksud 2007. a tasemele
    Langetame elektri hinda kuni 20%
    Ühtlustame alampalga ja maksuvaba miinimumi – 350 eurot (5500 kr)

    Teeme rahvapanga
    Tallinn finantsteenuste keskuseks
    Viime tootmise igasse valda
    Soodustame maaettevõtlust

    Meie missioon on eestluse elujõu hoidmine
    Tähelepanu keskmes olgu inimene
    Kõikjal Eestis võrdväärsed elu- ja arenguvõimalused

www.erl.ee

Inimesel on vaja elurõõmu

Oleme ju ammu mõistnud, et Eesti Vabariik algab Eesti kodust. Kodutundega seostub ka kodumaatunne ehk teisisõnu südametunnistuse järgi elatud argipäev. Vaba Eesti on andnud meile võimaluse ja kohustuse elada oma elu sellisena, mida me aastate pärast häbenema ei peaks. Kahjuks on viimane aeg pakkunud palju sisepoliitilisi pingeid, mis mõjutavad meid kõiki. Jahimaade jagamine alanud valimiskampaanias on üks näide sellest. Majandusmaailm on muutunud, on kadunud ühiskonda ja majandust koos hoidev usaldus. Põllumehed on jäetud omapäi. Riik on toetusi vähendades suurendanud omavalitsuste kohustusi. Võrreldes varasemaga on tasandusfond ja tulumaksu laekumine vähenenud, lasteaiaprogramm külmutatud, kohalike teede rahastamine vähenes koguni 75%. Nii mõnegi riikliku toetuse kaotamine toob senisest rohkem abivajajaid omavalitsuse ukse taha. Kõiki raskustesse sattunuid on aga kahjuks üha raskem aidata, sest riigi kärped on omavalitsuste rahakoti tühjaks teinud.

Inimene tunneb riigi hoolivust sellest, kui ta oma eluga toime tuleb, kui sõltumata elukohast on talle kättesaadavad kõik elulised teenused. Oleks loomulik, et riik aitab maksusoodustuste ja toetustega alustada maaettevõtlust, mis tooks juurde ka töökohti.
Eesti areng ei toimi, kui majandustegelased ei usalda poliitikuid, pangad ettevõtjaid ja inimesed üksteist. Praeguse puuduliku regionaalpoliitika ja viletsate ühendusteede tõttu tekkinud probleemid on viinud elurõõmu.
Võidurõõmu ja kahjurõõmu eest hoolitsevad tavaliselt meie liigikaaslased, kuid tegelikult on rõõm laeng. See tekitab tunde, et suudame kõigega toime tulla, nii iseenda kui ümbrusega. Seda aga ainult siis, kui me kõik, lihtinimestest kuni valitsuse liikmeteni üheskoos kriisist väljapääsu otsime. Eestlase jaoks pole tõesti paremat kui oma Eesti, ent kas meie riik on hea ka iga kodaniku jaoks?
Tahes-tahtmata tulevad meie ellu uued kohustused, mida peame täitma. Kuid arvestades tänast olukorda, soovin, et isiklikud huvid oleksid teisejärgulised – et edaspidine halduskorraldus tagaks omavalitsuste turvalisuse ja arengu, elukeskkonna paranemise ja inimeste isetoimetuleku.

Riina Kull
Rahvaliidu aseesimees


.

"Hooliv Eesti"

"Hooliv Eesti"

Hooliv Eesti on ühiskond kus igal inimesel on võimalused ennast oma võimete alusel teostada valitud alal ning kus igaüht toetatakse tema isiklikes, hariduslikes, sotsiaalsetes, majanduslikes, poliitilistes ja ühiskondlikes püüdlustes ja pürgimustes.

Hoolivat Eestit iseloomustavad eelkõige kolm märksõna: Haridus, Töö ja Pere

Haridus annab tiivad: selle kaudu kasvavad meie lapsed täisväärtuslikeks ühiskonna liikmeteks ning omandame vajalikud teadmised ja oskused valitud ja tulevasteks isiklikeks, tööalasteks ja ühiskondlikeks väljakutseteks.

Töö kaudu viime ellu oma unistusi – omandatud ja omandatavad teadmised ja oskused aitavad meil luua uusi rikkusi. Töö tagab meile ka toimetuleku ja meie ettevõtetele vara uuteks väljakutseteks.

Pere on meie suurim tugi ja kõigi saavutuste kroon.  Perest algab kodu ning meie keele ja kultuuri kandumine ühelt põlvkonnalt teisele. Pere on inimesed meie ümber.

www.erl.ee

FIEd on liiga rängalt maksustatud

Naptal: FIEd on liiga rängalt maksustatud

Kuna FIE omab erinevalt äriühingust täisvastutust, siis suurema vastutuse osaliseks kompenseerimiseks peavad tingimused tegutsemiseks ja maksustamine olema soodsamad kui äriühingutel, rääkis oma erakonna nägemusest Rahvaliidu majandustoimkonna liige Rene Naptal.

Raamatupidaja.ee saatis Eesti suurematele erakondadele neli küsimust, mis puudutavad vajadust vaadata üle füüsilisest isikust ettevõtjate maksukoormus.

Täna vastab raamatupidaja.ee küsimustele Eestimaa Rahvaliidu majandustoimkonna liige Rene Naptal.

1. Kas olete nõus, et vastavat arutelu peaks kureerima rahandusministeerium?
FIE maksupoliitika sünnib rahandusministeeriumis koostöös majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga, kes hiljem peavad täitevvõimuna tagama seaduste täitmise.
Rahvusvaheline praktika on tõestanud, et FIE vajalikkus majanduses eksisteerib .
Kuna FIE omab erinevalt äriühingust täisvastutust, siis suurema vastutuse osaliseks kompenseerimiseks peavad tingimused tegutsemiseks ja maksustamine olema soodsamad kui äriühingutel.
Samuti kui 1-2 kuud ei ole FIE'l käivet, siis maksma peab ta ikka. See on lihtsalt jabur. Tänane võim eelistab kahjuks suurkorporatsioonide omanike probleemide lahendamist, aga mitte väikeettevõtluse teket.
Rahvaliit on seisukohal, et FIE huvigrupid ja seadusandlik võim ei suhtle omavahel ja seetõttu FIE ettevõtlusvormina ei ole Eestis jätkusuutlik ja populaarne. Tuleb kiiremas korras kokku kutsuda ümarlaud FIE maksupoliitika aruteluks.
Karta on, et tänasel kujul FIE’t ülemaksustades saab riik maksu tegelikult vähem kui sellisele ettevõtlusele õiglasema maksukoormuse kehtestamisel. Seda enam, et füüsilisest isikust ettevõtja omanikutulu maksustamine sotsiaalmaksuga on äärmiselt taunitav, kuna see diskrimineerib sellist ettevõtlusvormi, luues äriühingutega konkureerimisel ebavõrdsed tingimused.
Andes liiga suure osa majandusest suurfirmadele muutub majandus raskesti juhitavaks, haavatavaks, riik aga seoses omanike vähesusega sõltuvaks ja nõrgaks. Ja jätkub rahvastiku väljavool.

2. Kas Rahvaliit peab vajalikuks FIEde maksustamise teema tervikuna ette võtta ning kirjutada see ka koalitsioonilepingusse?
Rahvaliidul on konkreetne Eesti päästmise plaan 2011-2015, kus on tähtis roll FIE'de taastekkimises. Rahvaliit väidab, et kui pole majandust, siis pole ka riiki.
Oleme seisukohal, et FIE on liiga rängalt maksustatud.
Rahvaliidu majandusprogramm näeb ette, et FIE'le peaks kehtestama fikseeritud maksu 125 EUR (1957 EEK) kvartalis, sealjuures muid makse ei lisandu kuni käibe 250 000 EEK saavutamiseni.

3. Millised punktid praegustes regulatsioonides vajaksid Teie hinnangul üle vaatamist, lihtsustamist, uuesti reguleerimist?
Tuleb kõrvaldada ebavõrdsused teiste ettevõtlusvormidega.

4. Kas Teie hinnangul oleks riigi, maksunduse ja ettevõtluse seisukohalt kasulikum, kui FIE asemel valitaks OÜ vorm?
FIE omab täisvastutust, erinevalt äriühingust. Suurema vastutuse osaliseks kompenseerimiseks peavad tingimused tegutsemiseks ja maksustamine olema soodsamad kui äriühingutel. Lisaks on kohustused pärandatavad.
On inimesi, kellele sobib FIE, on inimesi, kellele sobib OÜ – maitse asi.
Seadusi ei tehta aga selleks, et täna oleme kõik FIE'd, homme kõik OÜ'd. Inimene vajab selgust ja stabiilsust.

Hetkel, kus Eestis on 130 000 töötut, oleks viimane aeg anda uus stardipauk FIE’de tekkeks.

http://eestimaarahvaliit.blogspot.com